Otsinguvorm

Mesilasperede talvekadude uuring 2016/2017

COLOSS honey bee colony loss and survival survey 2016/2017


MESILASPEREDE SUREMUSE UURINGU COLOSS 2017 ESMASED TULEMUSED

Kevadel 2017 on mesilasperede suremus Põhja- ja Baltimaades endiselt muret tekitav.

Suur tänu igale küsimustikus osalenud mesinikule! Personaalne tänukummardus sullegi, kes sa
infot jagasid ja aitasid küsimustikule vastanute arvu oluliselt tõsta!

1. maist kuni 1. juunini oli Eesti mesinikel võimalus vastata COLOSSi töörühma (rahvusvaheline
organisatsioon, mis tegeleb mesilaste tervise küsimustega) välja töötatud küsimustikule.
Küsimustiku koostamisel lähtuti sellest, et kõikide osalevate riikide mesinikelt küsitakse samu
küsimusi ja samal viisil. See annab võimaluse erinevate maade mesilaste talvekadude andmeid
võrrelda. Käesoleval aastal toimus küsimustikule vastamine uuema veebirakenduse kaudu, millele
paari vastaja tagasiside andis ka tunnustava kommentaari.

Vabandan, et mõni küsimus tekitas vastajates arusaamatust (oma rolli mängisid siin uue
veebirakenduse kasutuselevõtmisest tingitud vead, sh tõlkevead). Nende küsimuste vastused said
üle vaadatud ja tehniliste abivahendite vahendusel kenasti parandatud. Järgmiseks aastaks
püüame segadust tekitanud küsimused muuta võimaluste piires arusaadavamaks. Siinkohal tänud
asjaosalistele mõistva suhtumise eest!

Küsimustikus olid mesilasperede talvekaod jaotatud kolmeks:

1. suremus mesindushooaja alguses pärast talvitumist, s.t. veel elus mesilaspere, kus on emaga
probleem (nt. lesehauet munev ema või ema puudumine), mida ei olnud võimalik lahendada;
2. suremus looduslike tegurite tõttu (tulekahju, torm, üleujutus, vandalism, vargus, karu, nugis,
hiir, rähn, langenud puu vms);
3. suremus möödunud talvel, s.t. muud talvekaod, mis jäid mesilasperede talveks
ettevalmistamise lõpetamise ja uue hooaja alguse vahele. Mesilaspere hukkus või taru oli tühi.

Seega moodustub talvekadude summa nende kolme küsimuse vastustest. Nii eelmisel kui ka

üleeelmisel aastal oli teema jagatud kaheks: talvel hukkunud ja probleemse emaga pered. Sel aastal
on arvestatud ka kolmanda faktori, looduslike tegurite mõjuga. See on vajalik, et saada aimu,
mitu protsenti talvitunud mesilasperedest tegelikult hukkus, sest ka see, et mesilaspered ei
hukkunud talvel või hukkusid looduslike tegurite tõttu, mõjutab talvekadude tulemust.

Talvekaod Põhja- ja Baltimaades
Norra, Taani, Rootsi, Soome, Läti, Eesti ja alates käesolevast aastast ka Poola on ühendanud jõud
talvekadude väljaselgitamiseks oma riikides. Erinevad töökohtumised ja tihe koostöö võimaldavad
ka uuringu esialgsetest tulemustest nende riikide mesinikele kiiremini teada anda.

Põhja- ja Baltimaades 2017. aastal kogutud andmebaas hõlmab infot kokku 5201 mesiniku ja
89705 mesilaspere kohta. Võrreldes eelneva kolme aasta talvekadudega, on mesilasperede
suremus endiselt tõusujoonel. Talvekaod on enamikus Põhja- ja Baltimaadest 15-20% ringis.
Eranditeks on Norra, kus kahjud on umbes 8%, ja Eesti, kus viimase kolme aasta tulemuste
põhjal on talvekaod languses (vt joonist).

Talvekadude 2016-2017 võimalikud põhjused Põhja- ja Baltimaades

Mesilasperede suurt suremust võis põhjustada 2016. aasta väga halb hooaeg: vähene õietolmu
toodang ja kesine meeaasta; noorte talvemesilaste vähesus ja vanade lennumesilaste suur hulk
2016. aastal talvituma läinud mesilasperedes. Soojale talvele, mis soodustas ka varroalesta
arengut, järgnes pikk hiline ja külm kevad (näit. hiline lume taandumine Põhja-Rootsis, lumi

Saaremaal mai alguses), mis põhjustas paljude mesilasperede hääbumist, kuna talvemesilased
surid enne, kui jõudis kooruda piisav kogus uusi kevadisi mesilasi. Lisaks täheldati tavapärasest
arvukamate mesilasperede hukkumist probleemse mesilasema ja looduslike tegurite tõttu (näit.
Soomes olid looduslike tegurite osas peamiseks perede hukkumise põhjuseks sipelgad, Rootsis
põhjustasid perede hukkumist metsaraie (mitte tormi) tõttu langenud puud ning hiirte, rähnide ja
mäkrade „rünnakud“).

LOE EDASI...