Otsinguvorm

Nugis

SAAGE TUTTAVAKS…
MARTES MARTES VÕI SIIS TEMA SUGULANE MARTES FOINA

Aivo Sildnik, mesinduskonsulent


Tagasivaade

Alles see oli, kui rasvatihased mesilas oma järjepidevat ja ulatuslikku rüüstet korraldasid, mille täiendavat lisatööd tehes lõpuks kontrolli alla sain. Selleks kuhjasin tarud korralikult kuuseokste alla, ja ega teist võimalust nii väga poleks olnudki, sest elusorganismide elu põhineb suuresti toiduahelal (organismide jada, mis moodustub toitumissuhete alusel). Lihtsamalt öeldes: kes kelle ära sööb!
24.-26. jaanuarini Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud talvine aialinnuvaatlus 2014 (korraldatakse alates 2010. aastast) andis mõneti ka seletuse rasvatihaste aktiivsusele mesilas.
Selgus, et kõige arvukam liik oli viiendat aastat järjest rasvatihane, keda esines üle 96% vaatluskohtadest ning kes moodustas umbes veerandi lindude koguarvust. Teise koha saavutas põldvarblane, kolmas oli rohevint, kusjuures nende arvukus oli pea kahekordselt madalam. Õigluse huvides olgu öeldud, et viimased kaks linnuliiki mesilaspere elutegevuse vastu huvi ei tunne.
Täpsemad andmed http://www.eoy.ee/talv/
Tihastega on nii, et need sulgedega loomad kasutavad ära kõik mesiniku lohakuse ja hoolimatuse ilmingud, mistõttu võivad tekitada kahju isegi kärjehoidlas. Käisin siis aegajalt mesilagruppe kontrollimas ja panin korduvalt tähele, et keegi nagu oleks tarule kuhjatud kuuseoksi kahtlaselt kohendanud, et ikka taru põhja alla pääseda...
Et lund ei olnud, siis polnud sellisest tegevusest hetkel ka midagi rohkemat arvata. Põhjamaale on omane üks looduse eripära ehk loodusasukate jäljed lumel, mida lõunamaalased saavad endale harva lubada. Värske lumi reetis varsti, et keegi on tulnud saaki noolima. On ju mesinikud katnud oma järjepideva mesindustegevusega loodusasukatele aastaringselt tänuväärt toidulaua, ning seda mitmekesise ja energeetiliselt väärtusliku toiduga. Ja toiduks sobib mesilasperes kõik, olgu siis süsivesik või valk, harvem ka vaha. Kusjuures kunagi Taanis mesindades olen näinud olukorda, kus suur kärjeleedik jättis plastist paarumistarust alles ainult kärjetraadi. Ja ei ole mingit vahet, kas taru on plastist või puidust, hävitatakse mõlemad.
Looduses ei ole elusorganismi (liiki), kes suudaks eksisteerida ainuisikuliselt, sest kõik protsessid toimuvad energia vähenemise suunas. Seega on ellujäämiseks vaja teatud suhteid teiste elusorganismidega, mida toime alusel saab üldistatult jagada kolmeks. Teatud organismide vahelised suhted on vastastikku kas kasulikud, kahjulikud või neutraalsed.


Kutsumata külalised mesilas ehk siis kahjurid

Ühel hetkel avastasin lumel väga lihtsa ja koheselt ära tuntava paarishüpetega (üks kergelt teisest eespool) jäljerea, kus hüpete pikkuseks 50–70 sentimeetrit. Ei ole jahimees, aga kontrollisin oma arvamust “Ulukite jäljevihiku” kaasabil, ja kinnituse oma kahtlusele ma sain.
www.keskkonnainfo.ee/failid/201003_ulukite_jaljevihik.pdf
Tänaseks on olukord selline, et kui kaasas on nutitelefon, millesse installitud Keskkonnateabe Keskuse koostatud ja välja antud “Ulukite jäljevihiku” alusel Tartu Ülikoolis valminud nutitelefoni rakendus “Kes käis?”", siis saab levinuimate jäljeridade omaniku kindlaks teha ka telefoni abiga.
Vaatasin siis kiiruga ka üle koduse kirjanduse, kuid varasemas erialakirjanduses temast, s.o. nugisest kui mesilaspere kahjurist, eriti palju infot ei olnud. Ainult venekeelses kirjanduses olid mõned viited.
Kuid viimasel kümnendil on ta meedias olnud vägagi kuulus tegelane, Saaremaalt Ida-Viruni, lõuna-Eestist rääkimata. Kajastamist on leidnud tema tegevus eelkõige kahjurina, aga leidub ka naljakaid ja armsaid lugusid nugisest kui tihaste pekivargast.
http://video.delfi.ee/video/RwFeUtxI/
Tühjaks on söödud linnumaju ja ploomipuu, murtud kodulinde, munavargusest rääkimata ‒ ja seda isegi kakukaamera valvsast silmast hoolimata. Korstna kaudu on köögis maiustamas käidud ja maja roo- ja kivikatust lõhutud. Ei ole aidanud ka jahimeheks olemine, pool ämbrit soolarääbist on esikust pihta pandud ja kassipiim ära joodud. Hätta on loomake sattunud koolimaja õuel ja ringi jooksnud vutiplatsil. Hoolimata metsaasuka nimest, on tema tegevus laienenud linna, ja inimeste juures talle meeldib, eriti veel kui mee- ja suirakärgede ligi pääseb.
Tema tegevuse ja arvukusega seoses on Ida-Virumaal olnud projekt eelkõige lendoravate kaitseks.
http://elfond.ee/et/teemad/mets/metsade-kaitse/lendorav/nugiseprojekt
Rohkesti fotosid ja videoid leidub ka laiast maailmast. Piisab kui toksida netti Martes foina või Martes martes, ja vaatamist on oi kui palju.
Jahimeeste foorumis arutletakse pikalt ja põhjalikult, kuidas väga väärtusliku kasuka omanik kinni püüda ja millised nipid selleks on kasutusele võetud. Lugemist jätkub sealgi...
Aastakümneid tagasi olid nugis suhteliselt haruldane loom, kuid viimasel ajal on täheldatud, et nugiseid on palju juurde tulnud. Väidetavalt on rebastele mõeldud marutaudivaktsiini külvamine tema arvukust tugevasti tõstnud, lisaks on vähenenud küttimine. Hooti on jahimehed siiski aktiveerinud, sest mesilas teevad need jahiloomad pahategusid, ning karusnaha hind tegi vahepeal kiire ja kahekordse hüppe. Samas on hind viimastel andmetel taas languses ja küündib väidetavalt 40 euroni tükist.
Kogenud mesinikud aimasid juba ammu, et pikalt kirjeldatu ei ole keegi muu kui nugis ise.


Nugise CV

Nugise nimi ja meie lähimad naabrid

Rahvapärane nimi on nukits. Etümoloogia (sõnade päritolu õpetus) ütleb, et eesti keele kõige vanemad oma loomanimetused on hiir, nugis, siil ja rebane, millel on ühine soome-ugri päritolu. Näiteks nugist nimetatakse tänapäeva ungari keeles nyuszt, ja ehkki soome keel seda sõna enam ei tunne, on kohanimel Nokia arvatud olevat sama päritolu.
Soome keeles on nugise nimi näätä, ja uurisin ka Soome mesinikelt tema pahategude kohta mesilas, kuid sellest praktiliselt midagi ei teatud. Läti keeles on nugise nimi cauna ja sel talvel nad väidetavalt väga palju pahandust teinud ei ole. Vene keeles kunitsa, ja seda, mis toimub idapiiri taga, praegu lihtsalt ei tea. Aga varasemad andmed Siberi kohta viitavad, et ta on vägagi arvukas kärplane.


Metsnugis (Martes martes) on kärplaste sugukonda nugise perekonda kuuluv kiskja (röövloom).

Levila

Metsnugise looduslik levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa koos Briti saartega ning teda ei leidu ainult Skandinaavia põhjaservas ja Hispaanias. Ta elab veel Kaukaasias ja ida suunas kuni Obini. Seega kattub tema levila suurel määral kivinugise omaga.
Eestis leidub metsnugiseid nii mandril kui ka saartel ja kokku hinnatakse nende arvukuseks umbes 4000 isendit.
Nugiste arvukus kõigub aastati suurel määral. See on seotud nende saakloomade (näriliste ja jäneseliste) arvukusega.

Välimus
Suuruselt on ta võrreldav kodukassiga. Looma tüvepikkus on 36–56 cm, saba pikkus 17–28 cm, tagakäpa pikkus 8,5–9,5. Isendid kaaluvad 0,5–2,2 kg, isased emastest umbes 12% rohkem.
Metsnugise karvastik on tihe, kohev ja väga ilus, varieerub helepruunist tumepruunini. Talvel kasvavad karvad pikemaks ja karvastik on kohevam. Kõrvad on terava tipuga ja võrdlemisi suured.
Metsnugis on väga sarnane kivi- ehk kodunugisega (Martes foina), kellega ta on ühesuurune, vahel veidi kogukam ja lühema sabaga. Metsnugise kurgualune on kollakas või oranž, tagapool ahenev, ja see ulatub eeskäppadeni välja, kuid mitte esikäppadele nagu kivinugisel. Kivinugis on märksa haruldasem kui tema liigikaaslane metsnugis ning talle meeldivadki asulad ja kultuurmaastik, kusjuures ta võib seal olla aasta ringi. Nii et neid mitte segamini ajada!
Metsnugise tallad on talvel tihedate karvadega kaetud, aga kivinugisel enam-vähem paljad. Täpsemalt saab neid liike teineteisest eristada kolju ja hammastiku põhjal.
Metsnugis on meie metsade hinnalisemaid karusloomi. Kuid katsed neid karusloomafarmis kasvatada pole kasumlikuks osutunud.


Eluviis
Metsnugis, nagu nimestki näha, on tüüpiline metsaloom. Ta eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega okas- ja segametsi, kus on hea varjuda. Lagedale tuleb ta üksnes saaki jahtides. Tema redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurd, oravapesad jms.
Metsnugis on aktiivne enamasti hämarikus ja öösel. Ta on hea ronija ja oskab koguni puult puule hüpata. Sellegipoolest ronib ta puude otsas harva, eelistades liikuda maapinnal ja lumel. Saaki jahtides on ta tugev, osav ja vastupidav.
Nugis on üksikeluviisiga.
Metsnugis on vangistuses elanud 18 aastat vanaks. Looduses on tema eluiga tavaliselt 8–10 aastat.


Nugiste sigimiskäitumine
Omapärane. Nad paarituvad suvel, juunis-augustis. Tiinus vältab 236–276 päeva, aga rõhuva enamuse sellest moodustab latentne staadium, loote arengule kulub kõigest 27–28 päeva.
Pojad sünnivad kevadel. Pesakonda kuulub 2–8 poega, kes kaaluvad sündides 30 g. Pojad sünnivad pimedatena ja saavad 30–36 päeva vanuselt nägijateks. Nad hakkavad juuni keskel pesast väljas käima ja saavad täiesti iseseisvaks 6-kuuselt. Suguküpsus saabub 2‒3-aastaselt.


Toidulaud
Metsnugis on kõigesööja, valdav on siiski loomne toit, kuid sügisel sobivad hästi ka marjad (näiteks arooniad), puuviljad, seemned, harvem ka seened.
Metsnugise peatoidus on närilised, eriti niidu-uruhiired, kuid ta sööb ka linde, kahepaikseid ja eriti levila lõunaosas marju. Ta ei piirdu väikeste loomade püüdmisega, vaid murrab edukalt jäneseid, laanepüüsid, oravaid ja isegi metsiseid. On teada siili ja metskitse murdmise juhte.
Meeleldi sööb ta mett, suira ja mesilaste vastseid. Pärast edukat jahti peidab ta ülejäänud saagi tagavaraks ära.
Looduslikud vaenlased metsnugistel peaaegu puuduvad. Juhuslikult võivad neid murda hundid või ilvesed, vahel harva langevad nad saagiks ka rebastele ja suurtele röövlindudele. Peamiseks vaenlaseks ongi inimene, seda just nugise karusnaha pärast.


Ohutatus ja kaitse
Metsnugis on tavaline jahiloom. Ei ole Eestis looduskaitse all.


Nugis ja mesilaspered
Kui nugis mesilasperesid ei puutuks, poleks hullu. Aga see on ikka väga ahvatlev toidulaud, sest ta tuleb isegi koduõues paiknevate perede ja õuekoera lähedusse maiustama. Ei ole suurt vahet, kas plast või puit, sisse üritab ta ikka saada, ja see käib tal kiiresti. Seejuures otsib ta ka lihtsamaid võimalusi, näiteks keerab plasttarude põhja all oleva võrgu lihtsalt rulli, ja sees ta ongi. Maiustab mee- ja suirakärgedega, väidetavalt sööb ka surnud mesilasi. Tegelikult teeb ta tugevat purustustööd, võimaluse korral mööbeldab ka kärjehoidlas. Väikemesinikud hoiavad sageli kärjevaru lakas, seal on tal eriti lihtne tegutseda, sest inimene ei pruugi teda kohe avastada. Mesilas tegutseb peamiselt siis, kui metsas juba saaki vähem. Oht mesilates ongi peamiselt jaanuaris-veebruaris, just enne lindude pesitsusperioodi. Pärast seda kolib nugis juba metsa tagasi. Tema tegevuspaigast leiab ka spetsiifilisi väljaheiteid, kusjuures ta väljutab need suhteliselt piiratud alale. Pärast söömaaega tarus võib seal ka võimalusel pikemalt tukastada. Kui mesilaspere võib teatud olukorras isegi kergelt pääseda, siis taru rikub ta kindlasti ära. Samas võib räsitud taru võimaldada jätkata söömaaega teistel kahjuritel, eelkõige tihastel. Ja tavapäraselt võib nugiseid olla ka mitu, ehk siis sellevõrra on sööjaid rohkem.


Ennetav tegevus
On ka neid mesinikke, kellel mesindamine toimunud pikas ajas, ja seda nugise vahelesegamiseta. Samas mõistlikum on ohu korral probleeme teadvustada ja neid võimalusel ennetada, sest nugise elutegevuse tagajärjed võivad mesinikule väga kalliks maksma minna...
Ennetamiseks on põhimõtteliselt mitu võimalust. Seejuures on mõistlik mõelda ka teiste kahjurite välistamisele (pidades silmas ka tarualust konstruktsiooni), et lahendada üheaegselt mitu probleemi.


Lihtne, kuid kallis meetod on nugiste välistamine
Tarud kaetakse mehaanilise tõkkega, näiteks metallvõrguga. Sel juhul välistatakse ka tihase ja rähni ligipääs. Hiired pääsevad küll sisse, aga neid on kõige lihtsam juba varakult tõrjuda.
Kasutatakse plekk- ja vineerümbriseid. Kõikidel juhtudel tuleb ümbrised talveks tarule ümber sättida (küljed, põhi, katus) ja kevadel taas maha võtta. Suures mesilas on see küllalt suur ajakulu, rääkimata investeeringust endast. Probleemiks võib osutuda ka ümbruste suvine hoiustamine. Varase, kuid lumerohke kevade puhul peab looma võimaluse, et mesilased saaksid ikka puhastuslennule.
Minu kunagised arvutused näitasid, et võrkümbris ühele perele läks maksma ca 20 eurot. Kui arvestada näiteks 40 mesilaspere tarvet, siis ca 1000 eurot ei ole mitte väike raha. Selle eest saab soetada enam kui 50 uut korpust! Aga hind sõltub eelkõige keevisvõrgu traadi läbimõõdust!
Tõsi, see on ühekordne investeering ja kaitseb oluliselt suuremate kulutuste eest.
Tavaliselt kasutatakse nn naaritsavõrku. Fotodel on Rein Männiste suveks tarudelt eemaldatud kaitsevõrgud (traat läbimõõduga 1,45 mm ja silm 12,7x25,4mm).


Teine võimalus on kutsuda jahimehed
Minul kui mittejahimehel ei ole õigust nugist tappa, hoolimata sellest et olen kahjukannataja. Ka jahimehe eetika peab vastama kindlatele reeglitele, näiteks jahikalender määratleb eelkõige aja, mil ja kuidas tohib nugist küttida. Selleks talveks saab nugisejaht läbi märtsikuu viimase päevaga (31. märtsiga), alustada saab taas novembris.


Kolmas võimalus on pigem teoreetiline
Ehk saaks nugise peletamiseks kasutada peletusvahendeid (repellente), et siis mesilaspered puutumatuna hoida? Jahivarustuse poodides müüakse väidetavalt nugisepeletamise vahendit, mis peaks loomad kolm kuud eemal hoidma. Minu vestlustes jahimeestega seda võimalust eriti ei usutud.
Küll saab osta nugise peibutusainet Hagopur, mis baseerub naturaalsetel lõhnaainetel. Kestvus ca 1 nädal, ja piisab mõne tilga lisamisest riidetükile. 500 ml maksab ca 30 eurot.
www. jahimees.ee


Lisalugemist
Ajakirja “Eesti jahimees” 2011. aasta novembri-detsembrinumbris (11/12 (213)) kirjutab Vahur Sepp väga ägeda loo metsnugisest, tuhkrust ja mingist. Tasub lugeda www.ejs.ee/ajakiri/artikkel.php?id=271
Väga huvitava materjali koos vastavate tabelite ja kaartidega saatis mulle Tõnu Talvi.
http://www.keskkonnainfo.ee/failid/SEIREARUANNE_2014.pdf
Et kõigil internetivõimalust käepärast ei ole, siis lühikokkuvõte oleks selline.
Metsnugise arvukus on ruutloenduse järgi viimasel aastal languses, sama trendi kinnitab ka jahimeeste hinnang. Küttimismaht on aga viimasel kolmel aastal pidevalt suurenenud.
Metsnugise küttimine on jahipiirkonniti väga ebaühtlane ning sõltub peamiselt vastava huviga küti (küttide) olemasolust jahipiirkonnas. Praegu on nugise küttimine veel tasemel, mis tema arvukuse dünaamikat laiemalt ei mõjuta, küll aga võib mõju olla märgatav piirkondlikul tasandil.
Kivinugise (Martes foina) leviku muutusi väljendab kõige paremini küttimisstatistika. Kui aastal 2011 kütiti teda vaid viies ja aastal 2012 kümnes, siis aastal 2013 juba 12s maakonnas. Kivinugist ei kütitud eelmisel aastal vaid Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal. Möödunud hooajal kütiti kivinugiseid kokku 46, eelnevatel aastatel vastavalt 34, 16 ja12. Vaadeldes kivi- ja metsnugise küttimismahtude suhet, siis on see viimasel kahel aastal pisut suurenenud, mis viitab selle liigi arvukuse tagasihoidlikule tõusule. Siiski on kivinugise osakaal kütitud nugistest praegu vaid suurusjärgus 1%.
Huvitavaid tähelepanekuid
Loom on üsna truu oma kodumetsatukale.
Nugisele ei meeldi vesi ja märjakssaamine.
Kus toimetab nugis, seal naljalt närilisi ei ole.
Alati sööb ta hea meelega raibet.
Metsnugis on väga liikuva eluviisiga loom, kes võib ööpäeva jooksul läbida 10-12 kilomeetrit.
Maapinnal liigub nugis paarishüpetega, maandudes tagakäppadega esikäppade jälgedesse.
Nugis on ettevaatlik ja kiire kiskja, mistõttu paljakäsi ei ole soovitav teda püüdma hakata.
Metsnugis on usin talvevarude korjaja. Algust teeb ta sellega juba kevadel lindude pesitsemise aegu. Pesast ei võta nugis korraga rohkem kui 1–2 muna. Paari päeva pärast külastab ta sama kohta uuesti. Pesadest leitud munad matab nugis kuuskede alla 10 cm sügavustesse aukudesse, kusjuures talvel leiab ta need lume alt eksimatult üles.


Teavet nugise kohta edastas Aivo Sildnik Jänedalt

ManusSuurus
PDF icon 1.2_aivo_sildnik_teema_nugis.pdf115.45 KB