Otsinguvorm

Tihane

SAAGE TUTTAVAKS − PARUS MAJOR L.
Aivo Sildnik, mesinduskonsulent


Kes on see majori auastmes tegelane? Tegelikult ei keegi muu, kui Eestis argipäevane linnuliik − rasvatihane. Ja major tähendab ladina keeles lihtsalt suurt.
Sugukond tihaslased (Paridae) koosneb ca 70 liigist, kellest 8 (on viiteid ka 7 liigile) on esindatud ka eesti kuni 400 liigiga linnustikus. Päris täpset liikide loetelu ei saa alati määratleda, sest linnuteadlased kipuvad neid sageli ringi süstematiseerima! Eestis on tihaslastest kindlasti tuntuim, arvukaim ja suurim rasvatihane. Tänu oma kollasele mundrile ja teatud inimkaaslusele talveperioodil on ta kergesti äratuntav.


Miks me teda talvel mesilas kohtame? Vastus on tema toidumenüüs.

Toitumine. Lindude toitumine erineb suuresti loomade toitumisest. Linnud söövad kehakaalu kohta rohkem kui selgroogsed ja nende seedimine on kordades kiirem.
Enamik linde maailmas on segatoidulised (samas on allikaid, mis viitavad just taimtoiduliste ülekaalule), süües nii taimset (pungi, vilju, seemneid) kui ka loomset toitu (peamiselt putukaid). Rasvatihane on segatoiduline lind, kusjuures toiduahela lülina võib ta langeda ise röövlinnu saagiks. Seega ei ole ta kahjurputukaid süües ise veel röövlind, sest röövlinnud on eelkõige need, kes püüavad elusat loomset saaki lennust. Siiski võivad nad ka ise parajad munavargad olla! Aga tihaste endi vaenlaseks on eelkõige kakulised, väiksemad kullilised ja suur-kirjurähn. Viimane maiustab pesakurnast munade ning noorte poegadega.
Taimne materjal on oluliselt energiavaesem kui seda on rasvarikkad putukad või nende arengujärgud. Rasvatihase toiduvalik sõltub aastaajast: suvel on selles selgrootud ehk peamiselt putukad, talvel rohkem taimne materjal (seemned, marjad). Enamjaolt kevadest sügiseni on nad aednikule, metsamehele ja põllumehele ääretult kasulikud linnud, seda just tänu toitumisele kahjurputukatest. Näiteks pesitsusperioodil toidab ta ööpäevas oma poegi vähemalt 50 grammi putukatega, tehes arvukalt väljalende. Kuni 400 putukat või tõuku päevas toiduks koguda − see viitab väga aktiivsele elutegevusele. Ööpäeva jooksul võivad linnud süüa väga palju, ületades sageli hädavajaliku miinimumi. Tema enda kaal on ca 16−24 g ja täiskasvanud linnud toituvad 2-6 korda päevas. Kui poegi toidetakse, lendavad vanemad pesa vahet päevas sadu kordi. Pojad kasvavad väga kiiresti - värvuliste poegade kaal suureneb esimese nädalaga 5-6 korda. Seetõttu sööb linnupoeg päevas rohkem toitu kui ta ise kaalub.

Levik. Levinud peaaegu kogu Euraasias (va tundras) ja Loode-Aafrikas. Euroopas ei pesitse veel Islandil ja Fääri saartel. Eestis on levinud üle kogu territooriumi. Ühtlasi levinuim linnuliik kogu Euroopas ja ka Põhja –Aafrikas.

Arvukus. Eestis pesitseb 200-300 tuhat paari, talvine arvukus 500-900 tuhat lindu.

Pesitsemine. Rasvatihane pesitseb praktiliselt kõikides metsatüüpides, parkides, aedades ja ka asulates. On üks kuuest tihaseliigist, kes võib pesitseda ka pesakastides. Erand on eksootilise välimusega sabatihane, kes punub omale samblast ja samblikest pesa puuvõrasse. Kõik teised tihased aga kasutavad kas rähni poolt valmistatud pesakoopaid või kasutavad looduslikke õõnsusi puutüvedes. Teatud juhtudel võib rasvatihane võõrduda looduslikest pesakohtadest ja kolib hea meelega asulatesse seatud pesakastidesse.
Aprillis võib peas olla juba 7-13, maksimaalselt 18 muna. Mune haub ainult emaslind 13-14 päeva ja sel ajal toidab isaslind teda ebaregulaarselt. Mõlemad vanemad toidavad poegi 18-20 päeva, misjärel need lahkuvad pesast. Noored rasvatihased on peale pesast lahkumist veel nädal kuni kaks oma vanemate hoolduse all. Rasvatihastel on tavaline 2 kurna.

Elupaik ja lindude ränne. Linnud liigitakse elupaiga alusel paiga-, hulgu- ja rändlindudeks. Määravaks on toidu olemasolu ja poegade kasvatamise edukus. Kui veelindude inimese poolne toitmine rikub rändeinstinkti, siis rasvatihasele see suureks mureks ei ole, sest ta ongi peamiselt paigalind. Küll aga talvisel ajal, mil putukaid vähem, liigub ta hulgulinnuna asulatesse.
Pigem just noorlinnud võtavad ette rändeid, siirdudes sügisel Kesk-Euroopasse. Täiskasvanutest tabab rännukihk rohkem metsades elavad linde. Mida inimasustusele lähemal on rasvatihase elupaik, seda paiksem ta on. Tagasiränne veebruaris-märtsis.

Eluiga. Värvulistele on iseloomulik elada umbes 10-12-aastaseks, keskmine eluiga 3 aastat. Lühikest eluiga kompenseerib suhtelist viljakas ja aktiivne elutegevus.

Iseärasused. Rasvatihase toitmine võib teda inimesega nii ära harjutada, et ta peab ennast üleval nagu kodulind. Rasvatihasel, kui ühel kõige enam uuritud Euroopa linnul, on tuvastatud umbes 80 erinevat häälitsust. Ka on kindlaks tehtud, et mida laiem on isaslinnu sõnavara, seda edukam ta pesitsemisel on. Väga agar toidunõudleja akna taga ja tema laulu järgi ennustatakse kevade saabumist!

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Aasta lind. Aasta lindu valib Eesti Ornitoloogiaühing alates 1995. aastast. Eestis ja ka Lätis ühtegi tihase liiki aastalinnuks seni valitud ei ole. Mesilastele mitte just parimateks sõpradeks õgijad ja pääsuke on aga aastalindudeks valitud, vastavalt 2010 – punaselg-õgija ja hallõgija ja 2011 − pääsuke. Küll aga on rasvatihasel olnud Venemaal au olla aasta lind 2000. aastal.


Medalil on ka teine külg?

Pahateod mesilas. Vaatamata oma vajalikkusele/tähtsusele toiduahelas ja teatud toredusele akna taga, on mesinikele rasvatihase toitumiskäitumine mesilas kahjumlik. Asi selles, et mesilased kõlbavad tihasele väga hästi toiduks ja tihane oskab toitu hankida. Võrkpõhjaliste korpustarude korral püüab ta isegi põhja all olevale võrgule langenud mesilasi kätte saada. Lindudel on päris terav kuulmine ja oskus mesilane koputamisega tarust välja meelitada. Pidev pere häirimine nõrgestab peret, seda tervikuna talvitusperioodi vältel, sest lindudel tekib toitumiskohale koharefleks. Üks korralik linnukoloonia võib kevadeks mesilaspered sisuliselt hävitada. Eelkõige häirivad nad mesilasperede talverahu, talikobar võib laguneda, samuti suureneb söödakulu. Halveneb mesilaste füsioloogiline seisund ja kevadiseks arenguks on liiga vähe isendeid, sest enamik neist on lihtsalt ära söödud.

“Surmapuu”. Kui mesilaplatsil on mõni puu või kõrgem põõsas, siis selle alt tasub otsida poolikuid mesilasi. Lihtne on sellist söögilauda näha lume olemasolul, kus tihased on toiduks kasutanud peamiselt mesilase tagakeha (va mürgi põis ja astel) ja lumele on jäänud söömata mesilase pea ja tiivad. See on konkreetne viide tihasele kui kahjurile mesilas.

Kahjur. Uurisin kiirkorras kodusel riiulil olevat vanemat mesinduse kirjandust ja seal tihast suure kahjurina ei mainita, isegi mitte vene ja soomemaises. Samas eesti uuemas kirjanduses on teda kui kurjajuurt juba mainitud. Ehk siis tänaseks probleemne liik mesilas ja seda kindlasti praegusel hetkel. See tähendab, et häiriv tegur on pesaväline ja seda saab mesinik õigeaegse tegutsemisega positiivselt reguleerida.

Ennetavad võtted. Lamavtarude korral on levinud vastavate lennulaudade tagurpidi pööramine ja asi lahendatud. Korpustarude sissemähkimine kaitseb eelkõige lindude eest, kuid Soomes ollakse sellest valdavalt juba loobumas. Lihtsam on tarud võrguga katta, et linnud ei pääseks lendla ega korpustaru põhja alla. Samuti on võimalik kuhjata tarulendlale kuuseoksi. Samas võib rähn ikkagi pahandust tekitada, sest tema nokk ulatud kaugemale. Seega võrgu ja taruseina vahel peaks olema teatud distants. Millist võrku kasutada? Lühema kestvusega nö ühekordse kasutamisega on maasikavõrk, mille maksumus on suhteliselt madal. Väga kallis ja kestev aga metallvõrk, mis teadlikul kasutamisel välistab ka nugise kahjutegevuse. On mesinikke, kes kasutavad trükitööstusest pärinevat alumiiniumplekki. Eks paljuski määrab mesiniku rahakott
ja tema võimalused. Eelnimetatud võtted saaks liigitada mehaaniliste piirajate hulka. Nende kasutamisel võib varakevadel probleemiks olla katuse avamine, samuti puhastuslennu toimumine. Kui lumi on kogu taru katnud on see ühest küljest väga hea, kuid võib olla ka probleemiks. Eelmisel aastal avasin mesilastele puhastuslennuks näiteks tarukatused, pöörasin nad päikeselise ilmaga paariks tunniks tagurpidi, sest lendlad olid kuuseokstega kinni jäätunud.
Bioloogiliste võtete hulka saab liigitada lindude peletus- ja meelitusvahendid.
Poest soetasin kullilise mulaaži, mille siis nööriga üles riputasin. Ei maksnud palju ( ca 8 eurot) aga tihased harjusid peagi, nii et laskusid vaat et meetri kaugusele. Lihtne õppimisviis ehk siis harjumine! Kui tuul aga kullilist intensiivselt liigutas, siis oli linde oluliselt vähem.
Meelitusvahendiks on lindude regulaarne toitmine ja seda kindlas kohas ja ajas. Sellega kinnitatakse toitumisrefleks ja mingil määral aitab kindlasti, kuid poest lindudele toitu osta läheb päris kalliks. Ja mis saab metsagruppidest, kes sinna sööta viib? Kusjuures see sööt võib langeda ka teistele loomadele. Olen näinud fotosid rebasest õunapuu otsas, kes tihastele mõeldud peki nahka pani!

Töömaht. Koos abimehega paigaldasime 20 mesilasperele kuuseoksi pea 2 tundi, ehk siis väga töömahukas protsess. Samas olid kuuseoksad koheselt võtta, kui neid peaks veel kaugemalt tooma, siis tööajakulu suureneks tunduvalt. Aga me mässisime tarud ka korralikult sisse, sest võrkpõhjaga plasttarude all on tihastele vaba pääs ja paraku sinna nad ka mesilasi tülitama lähevad. Koheselt nad sealt mesilasi kätte ei saa aga häirivad mesilasperet tuntavalt. Ja hõredalt paigutatud kuuseokste vahelt poevad tihased samuti läbi, kui lumi just tühimikke täitnud ei ole.

Veel soovitusi. Perede asetus tuleb läbi mõelda, kui tarud soovitakse võrguga sügisel kiiresti katta. Mõneti on lihtsam, kui tarud paiknevad teatud gruppidena, sest siis maasikavõrku lihtsam paigaldada.
Võrk, vähemalt lendla ette, tuleb paigaldada juba varakult, välistamaks tihaste rünnakut ja sellega nende kohanemist. Valmistuma peaks enne püsivaid külmi, ehk november on viimane aeg mesilasi säästa!
Rasvatihasest vahendas teavet Aivo Sildnik Jänedalt
Rahulikku aastalõppu mesinikule ja talvitumist Teie mesilasperedele!