Otsinguvorm

Mesinik nr. 2 (88) Aprill 2015

  Selles osas, kuidas läks meie mesinike ja mesilasperede talv, on praeguseks juba selgus majas. Heameel on neist peredest, kes kenasti kevadesse jõudnud ja praegu juba innukalt pajudel-remmelgatel õietolmu ja nektarit kogumas. Ikka selleks, et mesilaspere rohke värske toidu peal kiiresti kasvada saaks ja tugevana suurde suvesse jõuaks.

  Miks mõned pered talvel siiski hääbusid ja miks valitseb kevade saabudes mõnes tarus masendav vaikus? Kas on see looduse karm käsi, mis talvekülmades mesilaste elujõu kustutas? Või oleme meie mesinikena midagi valesti teinud või hoopis tegemata jätnud, et mesilaspere toetades neid pikaks ja kurnavaks talveks paremini ette valmistada?

  Kuuldavasti on mitmes Kesk-Euroopa suures riigis mesilaste talvitamine üsna pahasti läinud. Kui Saksamaal ja Austrias ei ole hinnanguliselt 30‒35% talvituma pandud mesilasperedest kevadesse jõudnud, siis on see sealsetele mesinikele üsna masendav tulemus. Ent kus on siis põhjused, mille tagajärjeks on nii suur mesilaste talvesuremus? Teadlaste hinnangul tuleb taas kord süüdistada varroalesta koos rohkete ja aina agressiivsemaks muutuvate viirustega. Sellest võiksime õppida, et mesinike senine kohati leige suhtumine varroatoosi tõrjesse või vähese tulemuslikkusega tõrjevõtete kasutamine on mesilaspere tervisele ja elujõule ohtlik. Uuel hooajal siis tõsisema hoolega varroatoosi vastu!

ManusSuurus
PDF icon mesinik_88_2_aprill_2015.pdf1.13 MB